Otsus jääda Soome.

Lähme külla.

Olin 20-ndate alguses, mul oli kaks töökohta, Jahtklubis kokk ja ööklubis teenindaja. Sellises tempos töötasin üle aasta, kui tundsin tugevat rindkere valu. Käisin arsti vastuvõtul ja sain diagnoosi, mul oli südamelihase põletik. 

Tundsin, et nii ei saa enam jätkuda, pean ise midagi muutma, otsustasin mõlemad töökohad üles öelda, saagu mis saab.(Täiesti mõtlematu, kui nüüd järgi mõelda, aga ühed uksed sulgesin ja teised uksed avanesid)

Otsustasin, et lähme lapsega emale külla Soome, viimasest korrast oli aega ja puhkust oli meile mõlemale vaja.

Reis ema juurde kokku kestis umbes 9h, ta elab Lääne-Soomes, Ähtäris. Pisikene linnakene, seal tundra metsade vahel. Mõnus maa õhk ja mets kohe kõrval. Esimene nädal möödus kiiresti, kõik oli taas uus, kuna ema oli elukohta vahetanud, kolinud linna korterisse. Minu nooremad vennad ja õde käisid seal lähedal koolis. Siis hakkas endale ka reaalsus tagasi tulema, mida ma teen oma eluga? Varsti on vaja Eesti tagasi minna, üürikorter ja muud kohustused. Plaan oli suvega "hunnik" raha kokku ajada ja siis Eestis leida uus töökoht. Rääkisin emaga, ehk tal tuttavatest või muud kohalikud vajavad suveks töölis? Muidugi minu Soome keel oli null, lootsin Inglise keelega hakkama saada. Olin nõus isegi loomafarmi tööle minema, kuigi ma ei ole lehmade suurim fänn. Ma tundsin ennast kui lootusetu juhtum, kaks nädalat intensiivset otsingut/kohapeal rääkimist ei olnud mingit õnne, Soome keelt mitteomavat inimest ei soovinud keegi palgata. Täiesti mõistetav, miks peakski, vastutus on ju suur kui midagi pekki keeran. Kuid saatusel olidki muud plaanid, kohalik pitsa või pizzeeria- nii neid kutsutakse, üks töötaja läks ära ja vajati kassasse uut inimest. Õde tuli tõlgiks kaasa, kuna omanik ei osanud Inglise keelt ja mina ei osanud Soome keelt. 

Ma sain selle koha, juhuu!!! Alustasin tööga järgmisel päeval. Olin nii elevil kui ka närvis. Töö ei olnud raske, kassas võtsin vastu tellimusi, kuna need olid nummerdatud siis suuremosa inimesi ütles numbri või nime. List oli mul kogu aeg kassakõrval, et ma midagi valesti ei teeks. Minu jaoks oli väga harjumatu, kui rahulikus tempos kõike tehti. Tööpäevad kestsid 8h ja nädalavahetused vabad. See tundus uskumatu. Tegin kohalikus pangas esimese töönädala jooksul konto, kuna palka maksti iga kahe nädala tagant ja lihtsam oli omada Soome pangaarvet. Ülemus tegi mulle õppija töölepingu, mille alusel hakkasin saama miinimum palka. Ega me summadest ei rääkinudki, ma soovisin vaid tööle saada, et veidigi raha kõrvale säästa. Kui siis teine töönädal lõppes ja reedel oma pangaarvet vaatasin ei uskunud ma oma silmi...Seal oli 700 eurot. Nagu mida asja? Olin täiesti sõnatu, ma ise tundsin, et ma ei ole selle kahe nädala jooksul tööd teinudki, kuna ma ei olnud väsinud ja energiat oli täiega.  Eestis sain sama summa kuu aega  jutti töötades ja ületunde vehkides. Kas tõesti on võimalik teenida selline summa? ja veel iga kahe nädala tagant? Küsisin endalt, Ly kas tahad edasi rügada Eestis või inimlikumat töökohta ja palka, jõuda lapse juurde koju ja tema jaoks olemas olla? Ei, ei Eestisse ma küll tagasi ei lähe see oli kindlamast kindel. Kohalike jaoks võis see väike palk olla, kuid minu jaoks oli see väga- väga suur palk. Mõtlesin, et miks ma varem ei tulnud selle peale? kui käisin siis vaid nii öelda puhkamas. Kuid ehk siis ma ei olnud selliseks muutuseks valmis, nüüd ei olnud põhjust enam Eestis olla, me olime lapse isaga selleks hetkeks lahku läinud. Lubasin last viia isa juurde niipalju kui kumbki seda soovis ja minule ajaliselt sobis. 

Siis hakkasin paberimajandusega tegelema, et võiksime Soome elama jääda.